Äike

18.07. on hommik, ööläbi on sadanud. Äikesetorm. Korduvalt äratas meid kõiki üles. Kuna jõudsime jälle ( tundub juba suhteliselt igapäevane) kella 4-5 ajal koju siis tõusin päriselt alles 12 ajal - ikka sajab. Ma olen ilmselt sama hämmingus nagu kõik teised kohalikud, sest siin EI saja.

Elekter läks öösel ära, tuled vilguvad ja väljas on üleujutuse oht, rääkimata sellest, et autod pistavad suure äikese peale korraga kisendama. Mis toimub?

Mul puudub igasugune vihmakaitsevarustus ehk siis ilmselt tuleb võtta kaasa topeltriided töö juurde.
Suurt vihma lubab terveks nädalavahetuseks, mis on lihtsalt halb, sest olen nii täna õhtul (Turquoise) kui homme hommikul (La Cucina Caprese) töine.

Tänaseks oli kokku veel lepitud peole minek Downtowni, aga no tundub ikka väga kahtlane.

La Cucina Caprese

7.07.2015

Sain endale teise töökoha, juhhuu!

Tööotsingud jätkuvad ja isegi Fashion Valley H&M otsib uusi inimesi juurde. Igaksjuhuks panin sinna ka online-taotluse üles, aga ilmselt enam pooleteiseks kuuks inimesi nad ei võta. Böö! Muide, mulle tundus, et neid oli seal kaks korda rohkem tööl kui meid tavaliselt ja kõigil on mini walkie-talkied. Ja kui me arvame, et meil on segadus ja asjad laiali, siis me ikka tõsiselt alahindame segadusemõistet! Keep up the good work, my friends!

La Cucina Caprese on selle väikese firma nimi, teeme itaaliapäraseid kergeid ja õhulisi pitsasid, nomm. Niipalju siis tervislikust toitumisest. Töötame erinevatel Farmer's marketitel, eile oli 2h ja nüüd alles neljapäeval on järgmine kord 10:15-20/21. :)

Mina olen väikese kassa-seifiga ja võtan vastu tellimusi ning arveldan rahadega. Äge on ikka see võimalus, et saab ka kaardiga maksta - st telefoni küljes on väike kaardilugeja ja kui on läbi läinud, saab ekraanil allkirjastada, polnudki enne usa vist näinud :)

Meil on puuküttega suur ahi, mis on autol haagisena järgi, näeb väga äge välja. Pitsade tegemine võtab aega umbes viis minutit ja paari tunniga müüsime kõik oma pitsad ära (võtavad väikesed taignapätsid lamedates valgetes kastides kaasa). Pakume ka gluteenivaba- ja vegepitsasid. Taigen on ise tehtud, öko, Itaaliast tellitud koostisosad, spetsiaalselt nende jaoks =)

Täitsa rahul. Nüüd tuleb siis veel kolmas töö ka leida juurde ja kui veab ehk neljaski :D

Pitsade hinnaklass on 10-15$, saab osta veel vett ja Coca-Colat 1$ ja sidruni Soda 2$. Nunnu! Iga tellimusega küsin juurde veel nime, et siis hõigata, varsti hakkan laulma neid nimesid =D
Pildid panin pihta guugli otsingumootorist ja vasakul ongi tegelikult omanik Giuseppe! Nii hea on kuulda vahelduseks itaalia keelt. Teeb kõrvale pai.

Pot

Ehk siis draftiks jäänud juuni alguse postitus.

"See USA happy-happy juba tõmbab täiega kaasa, kogu aeg on rõõmus olla. Tagasitulles lubati suurt kultuurišokki, ma arvan, et mul oleks see juba praegu tulles. Kõik inimesed on ülivõrdes abivalmid ja valmis kõik Sinu eest ära tegema.

Meil siin üldse mingi hipsterite kogukond. Eile õhtul (7.06) tulime Kadriga taas šoppingult, ROSS- Dress for less, mingid üliodavad firmaasjad :O jee. Esiteks oli megahalb kogemus bussis ühe purjus usakaga, kes rääkis oma kodumaas no nii halvasti kui üldse võimalik, jõudes oma ema süüdistamiseni välja.

Aga siis bussi pealt maha tulles jalutasime kodu poole ja mingi tüüp küsis et kas pot'i teeme, et davai lähme, nad just sõpradega hakkavad tegema. Me olime suht wtf, ei tee, sorry, täna ei tule. Ja see ei ole olnud ainuke kord."


Pot, Weed, Herbs - see siin on täiesti tavaline nähtus. Julia, meie landlord ütles, et üks koht on suitsetamiseks, aga kui kanepit peaksime tegema, siis seda ainult oma toas ja aknad kinni.
Pole minu teema.

Bänd ?!

Kauaoodatud.

Restoranis tutvub ikka päris paljude inimestega ja tore, et nii palju muusikuid on. Ikkagi 2 live-seltskonda iga õhtu. http://theturquoise.com/

Tutvusin mõnda aega tagasi ühe jazzu bändi liikmetega, kes otsivad lauljat. Keskmiselt 40 aastased tegelased. Saime kokku ja laulsime mõningaid laule. Olid produktiivsed 2-3h ja pean vaatama endale 7-8 laulu juurde (kokku u15), et üks pikem set teha. =) Ja täiega lahe, kuidas mingid laulud võtavad täiesti teise ilme, kui need jazzu või lounge'i muusikarütmidesse panna.

Pärast seda oli tükk aega tegevusetust minu poolt, kuna ma otsisin endale päevad läbi teist töökohta ja pole olnud aega muusikaga tegeleda.

Nüüd siis sain uuesti kokku Jamesiga, kes pakkus,et 26.juulil oleks üks võimalus kontserti anda.
Ise olen väga skeptiline ses osas, tore on küll suure tuhinaga peale minna, aga eks siis näeb, kas saab ja kuidas üldse ajaliselt proovidega olema hakkab. Väga põnev, niiet kindlasti tuleb proovida, muidu ei jõua kunagi midagi head endani.

Networking, Tinder ja töö

26.06.2015

10 päeva hiljem viimasest postitusest (06.06) ja meil oli/on kõigil olemas töö! Check!

Ilma igasuguste tutvusteta on üsna raske kohe mingit tööd saada. Võid ju küll käia ühepäevaga 15-30 erinevat kohta läbi, igal pool on sama vastus: "em.. we are always taking resume's", "just hired two new girls", "not right now, but we will be in 1-2 week" or "J-1*?..no thank you" . Kasutu.

Niisiis tuleb välja, et Tinder on väga kasulik vahend tutvuste leidmiseks. Eriti vägev on siis, kui seda omab vähemalt üks sõbrannadest, kelle kaudu saab ka restorani tööle mindud. Juhhei, Tinder ftw!

Töötan hispaanipärases tapase restoranis Turquoise, Cafe Bar Europa (http://theturquoise.com/). Kuna mul ei olnud tegelikult absoluutselt mingit kogemust laudade otsese teenindamisega (ainult kohviku letiteenindus), tundus algus päris pingeline. Esimene nädal olime 5p/ndl x training 3h, mis oli väga lühike aeg ja midagi rasket ei olnudki. Viimasel trainingpäeval saime siis võtta server'itena oma esimesed lauad ka (alguses pidime jääma küll supportteamiks, aga ilmselgelt teeme liiga head tööd :P).

1. laud elus. Ma poleks oodanud sellist ebaõnnestumist. Terve eelneva nädala jooksul oli iga päev saadud vastu võetud "busserina" üksikuid tellimusi ja viidu mitukümmend erinevat toitusid lauda ja mitte ühtegi probleemi. Ja siis. Tellisid steak'i, mis selgus üsna kohe, et meil tol õhtul menüüs seda ei olnud. Järgmiseks tuli kohe vein, mida kõigist neist mitmekümnetest veinidest oli ka ainus, mis pidi järgmisel päeval tellimusega tulema. Lisaks oli welldone liha nende jaoks ikkagi pisut toores ja järgmise liharoa (Braised Beef) tellimuse tingimus oli, et peaasi et pole rasva, neile fat ei meeldi. Puhas kokkusattumus, et kaks asja, mis menüüst puudu on satuvad nimelt ühe laua tellimusse. Aga kokkuvõttes oli see ikkagi positiivne kogemus, sest klientidega sai nalja visatud ja lõpuks oli see ainus laud, millelt salaja tippi sain.

Kuidas ainus tip? Nimelt on selle restorani menüühindade sees servicecharge** juba sisse märgitud, mistõttu meil kahjuks puudub teoreetiline tipijätmise kohustus. Kui toit oli ületamatult maitsev ja teenindus suurepärane ja rahaga ei ole midagi peale hakata, võib selle panna live-esinejate toetuseks.
Jah, meil on suurepärased muusikud iga päev nii väljas päeval kui sees õhtustel aegadel. Imeline!

Toidud on vaieldamatult head, rääkimata veinidest ja ilmselt saab suve lõpuks minust veel suurepärasem kokk, vähemalt külmlaua valmistamisel ;) Ettenähtud on meile ka õhtusöök pärast tööd koos mõne klaasi veiniga. Ja siis kahe bussiga 1,5h sõitu koju (Y).



Olen blogipidamise natuke unarusse jätnud, aga ma üritan vaikselt siis jälle järje peale jõuda.

Ja siis hakkasin vaikselt bändi ka tegema ( to be continued...)

*J-1 on meie viisa tähistus
** Palka saame 9$ +  service charge, miinus maksud.

Raju

Laupäev, 6.06.2015

Ikka veel töötud, aga läksime Connoriga San Diego peale sõitma, Sunset Cliffs, Torrey Pines, Coronado Island ja veel igasugused mõnusad kohad said vaadatud. Varsti lähme võib-olla matkama/ronima ka. Torrey Pines’ist üles minnes pidi vägev vaade olema. Khuul.

Auto hakkas miskit jukerdama ja olime kella 16ks kodus tagasi. Sõime ja valmistusime oma esimeseks USA houspartyks.

Kadri ja Kati said hilise teavituse, et peavad minema teise kohta proovipäevale ja ei saagi tulla peole L

Pidu pidi hakkama kell 5pm. Meie siis läksime Heleni ja Merliga. Jõudsime oma sihtpunkti kell 19, Hornblend 1819.

Muusika kõva lounge, seisime #1 üksuse ukse juures ja mõtlesime, et mis siis peale hakkame, sest teadsime ainult ühte tüüpi, kellega tutvusime juhuslikult Kadriga siis, kui ületänava korterit vaatamas käisime.

(Vahepala: Alan tuli lihtsalt vastasmaja naabriga rääkima, et waazap ja siis suure hooga said numbrid ka vahetatud, kuna Alan lubas ka aidata meil korterit leida. Siis istusme selle alumise korruse naabri pool all ja ootasime maja omanikku, Luke’i, kes pidi 15-20 pärast jõudma. Saime vaadatud, aga kuna omanik ise elas tegelikult kohe kõrval korteris, siis ei oleks olnud kuidagi võimalik ära mahutada 8 inimest sinna nii, et keegi aru ei saa.)

Siis tuli üks tüdruk, Mel, ukse peale uurima ja ütlesime, et oleme Alani tuttavad(mille peale ta oli päris segaduses) ja tulime germans Go away partyle. Selge. Liikusime edasi pisikesse tagahoovi, kus oli ka teine korteri omanik Antonia(Tony). Tutvustus oli päris hea „Hey guys, here are my awesome friends (whos names I don’t even know). Lõpuks ilmus kuskilt Alan ka välja. Alguses olid mõned õlled ja suhteliselt halb algus, sest kedagi me ei teadnud ja suht lamp oleks olnud minna rääkima. Aga tüüpiline ameerika barbeque burgerite ja hot dogidega + salat ja kastmed! Alan ütles, et praegu ongi veel vaikne, aga siis hiljem läheb käest ära.

Jep, poleks arvanud. Inimesi tuli kogu aeg juurde, kella 20ajal oli seal juba umbes 30 inimest. Umbes kell 23 ajal kolisime #1 üle #2 üksusesse(boksmaja, ühine tagaaed) ja pidu läks käima,

klubimuusika pandi põhja, kanepist ei maksa rääkida, seda teeb siin ilmselt iga teine sandiegolane. Välja võeti pangakaart ja taldrik, koka otse köögilaual. Lihtsalt huvitav oli jälgida kõike seda ulmet, mis ümberringi toimus. Ainult filmis. Siiani ei usu seda kõike. Siis need kahe ja üle meetrised, keda ma arvasin olevat korvpallurid, olid kõik hoopis poksijad, neid oli oma 10 seal vähemalt. Samuti ühines meiega Jeff ( nende coach, jiujitsu master!). Merli suutis  poisse oma taipoksi oskustega šokeerida. Ka meid :D 

Palju juttu ja tutvustamist, miks me siin oleme, mida teeme, kauaks jääme ja et San Diego on ikka parim koht kuhu tulla suveks. Samuti 4.juuli tuleb kindlasti tulla Pacific Beachil. Sai räägitud tööst ja juurde mingeid reference’ ja üldse palju uusi tutvusi.

Ühe ajal oli plaan edasi mina Jeffi poole downtowni ja siis edasi kuskile klubisse. Mõtlesime, et lähme koju, aga Alan veenas meid lõpuks siiski minema korra vaatama, milline see Jeffi kodu ikkagi on. Alles siis kui me sinna jõudsime, jõudis mulle kohale, et see on Jeff Glover ( da faak, täiesti hull pidu). Tüüp elab ühe klubi peal, läksime teisele korrusele, võiks öelda, et korter oli veel täiesti ehitamisjärgus, istusime ühe koridori lõppu mingisse tuppa maha. Kõrvainfektsiooniga suur kuts jalutas ka ringi.

Suhteliselt kohe läksime siiski alla õue tagasi ja vaatasime kõrvale klubisse, kuhu saime lihtsalt niisama sisse(yep, they’re The Upstairs people, yeahyeah, go on, go on), järjekorrast hoolimata(mis oli peaaegu olematu, aga siiski) ja ei mingeid dokumente. Ilmselgelt veits privilegeeritud tunne. Teiselt poolt sai välja, õue, seal oli eraldi ala ja veel katuseala ja tehnika taga omakorda väike rularamp, kus Jeff mingeid trikke tegi. Rahvast oli vähe ja muss(roosadelühikeste juustega DJ) mängis veel ainult kella 2ni. Võtsime oma Sidecari ja tulime koju ära. What a night?!

Töötud, ikka veel.

Reede, 5.06.15

Täiesti töötud, käisime Heleniga Downtownis ringi terve päev hommikust kuni kella 18ni ja saime ühe tema Tinderi sõpsu Connoriga kokku. Rääkisime juttu ja käisime erinevaid North Parki Craft Beer baare läbi. Tuleb välja, et San Diegos on nüüd juba üle 112e käsitööõlle pruulimise koha. Kuskil 19st-2ni istusime erinevates kohtades ja proovisime erinevaid õllesid, mis kõik olid vaieldamatult head. Koju läksime Sidecariga 14$ (odavam Uberist ja Liftist ;)

.

5. päev, L. 30.05

5. päev, L. 30.05

Ärkasin jälle kell 7, jalutasin ringi ja vaatasin veel mingeid omi asju, kirjutasin blogi. Kella 9 istusime O.B. Starbucksis (latte ja tomati-basiiliku panini-nomm) ja olime kõik ametis CVde kirjutamisega + blogi, milleni ma ei jõudnudki. Aga mõne tunni pärast läksime tagasi koju ja kutsusime Lyfti (taxify sarnane), aga ei ole taksod, inimesed oma autodega sõidavad ringi, veavad teisi( võtavad taksodelt tööd ära). Tuli suursuur Cadillac ja me sõitsime IKEAsse, woohoo.

Mitu tundi showroomi ja marketplace’i, niiet kokku ostsime igasugust kraami, igaüks umbes 100$ väärtuses. Mina ostsin riidepuud(2x4), kausi, kõrgema äärega taldriku, IKEA klaasi!, padja, padjapüüri/ lina/ fitted-lina komplekti, madratsi, pleedi, käterätiku.

Ühisesse ostu läksid tualettharjad, potid(3), pann, pannilabidas, lamp. Tagasi tulime ka Liftiga ainult et Mitsubishi v6ga ja no ei mahtunud ära. Aga saime koju, ja toad sai sisustatud. Voodi on parim! Käisime veel äkotoidu poes ja ostsime organic toitu - väga popp siin communitys. Tulime tagasi, nüüd väike blogikirjutamine ja häng.

4. päev, R. 29.05

4. päev, R. 29.05

Ärkasin pool 7, käisin pesus ja hakkasin uuesti kortereid uurima. Kadri ärkas ka suht varsti ja meil oli kokku lepitud kohe ka kaks kohtumist, nüüd siis juba Ocean Beachil. Ka Kati-Leenul, Helenil ja Merlil polnud just edukalt otsingud läinud. Niisiis jagasime ära, et me otsime O.B-l ja nad vaatavad veel Mission Beachil või kuskil veel seal naabruskonnas.

Kell 11 oli meil kohtumine päris kaugel rannast (umbes pool h juba käidud poeni ja siis veel mõned minutid jalutamist), korter oli suhteliselt kõle ja pime, kõvad, mustad puust põrandad ja asus kohe suure liiklustee kõrval. Aga mõtlesime, et ikka lähme ja vaatame selle koha ka üle.

Enne seda, kella 10ks oli meil kokkulepitud kohtumine hostide juurest vaid 5minuti kaugusel. Brighton Beach 4865. Ilus, avar, suur köök ja elutuba, kaks magamistuba, kaks vannituba, hulgaliselt kappe ja panipaiku ja vaip, üle terve korteri.

ME SAIME KODU! Ilmselt see vaip mind ära võlus.
https://www.google.com/maps/place/4865+Brighton+Ave,+San+Diego,+CA+92107/@32.748887,-117.246006,3a,52.5y,207h,90t/data=!3m4!1e1!3m2!1sDqNADm_gHtdHAqONFpLBhQ!2e0!4m2!3m1!1s0x80deaa38465d5793:0x58cd1b4d46fc35e0!6m1!1e1

1800$ on kuu üür ja deposit sama palju. Helen ja Merli jõudsid ka kiiresti poole 13ks juba korterit vaatama. Oli kiire, kuna meie landlord pidi 13st sõitma ära LAsse. Seega siis olime alguses 4kesi, kuna Kati oleks oma hostide juurde sisse saanud alles kella 18ajal ja pidime saama kokku 3600$. Meil jäi puudu 1415$  ja läksime siis panka, et raha juurde võtta. Pidime tegema moneyorderi aga selleks et seda teha, oleksime pidanud tegema pangakonto, mis selle panga (Union bank) suhtes oleks tähendanud 150 raha sissepanekut, mida meil lihtsalt ei olnud, olles kõik juba raha välja võtnud ja 3600 kokku saanud. Seega me ei teinud seda, ja niisama veider oli see, et panka sai sisse vaid ükshaaval, seistes kahe ukse vahel.

Helistasime landlordile ja ta lubas selle siiski meie eest teha, öeldes, et tal ei tulnud pähe, et meil pole ju kontot. Niisiis, meil on KODU! Mina ja Kadri läksime oma hostide poole omi asju võtma ja Helen ja Merli läksid meile võtmeid tegema! Tõime kohvrid ära ja tegelesime ilmselt tunde kõigi nende rahade ja pangaprotsentide väljakirjutamise ja arvutamistega. Aga saime tehtud. Käisime O.B Mehhiko Nati’s söögikohas ja superhea oli! Läksime poodi ja ostsime punaseid party-topse, tualettpaberit, 12-pack corona’t, ja suure šampuse. Korteriliigud algasid poole 20ajal ja umbes kella 22st läksime juba magama. Kati-Leenu oli mõtteis meiega!

3. päev, N. 28.05.

3. päev, N. 28.05.

Ärkasime, hommikusöögiks oli kohe väike Geishabatoon, no ei suutnud vastu panna. Pidime linnas kokku saama, aga meil õnnestus hiljaks jääda. Otsustasime võtta hostide rattad ja üks neist läks juba ¼ tee peal katki, kett tuli maha ja jäi rattakoopa kaitsme taha kinni. Õnneks on siin üliabivalmid inimesed. Meie ratast parandati kahel korral, üks mees peatas maanteel auto ja tuli meile appi, hullem väänamine tungraua ja puulauaga käis, teised olid kaks mehhiklast ja see kord siis juhtus juba Pacificul.

Aga jep, meie korteriotsingud ei andnud üldse tulemust ja liikusime oma ratastega juba 4 aeg tagasi O.Biisse. Käisime poes kuskil kaugel, tõime salatit ja avokaadot , tomatit ja veel igast häid asju(sojapiim!!). Ja siis läksime kell 19 magama. Patrick tahtis meiega see õhtu ka veel välja minna, aga jh, ilmselgelt olime nii läbi omadega, et jäi ära see nali. Vähemalt vaatasin ära Game of Thrones’i.

2. päev, K. 27.05.

2. päev, K. 27.05.

Minu USA number: 18582577665

Ärkasime kuskil 10 ajal ja sättisime end valmis liikumaks Ocean Beachi(O.B.) poole, kus meie korteriotsingud pidid alguse saama. Mõtlesime, et läheme jala, et mis see 40-50 minutit siis ära ei ole. Jalutasime paar blokki ja küsisime ühe mehe käest(Matt), kas me ikka läheme õigele poole. Tema vastus meie küsimusele oli puhas hämming – sinna jalutamine ei ole võimalik, 40 võtab liiga kaua aega . Niisiis ta suunas meid oma venna, Rossi, poodi O.B. bikes ja saime sealt kõrvaloleva hosteli soodukaga rattad 8h-ks. Whoop.

Kokkusaamispunktiks sai ja jäi Starbucks( 1 ebaõnnestunud kohustuslik pilt). Ootasime teisi ja tegime mitmeid kõnesid. Igal pool oli kas 6m/8m/ 1 year lease või korterid juba otsas. AVAlon apartments’is ei võetud meid üldse jutule sest neil olevat uus poliitka( kuu vanune, toimib ainult pacific beachil ja downtownis), nimelt vajatakse good credit historyt, mida meil ilmselgelt siin veel ei ole. Suhteliselt lootusetu seis. Aga siis sõitsime niisama ringi ja otsisime linna peal rendisilte. Leidsime ühe päris hea koha, aga kuna omanik kohe kõrval siis väga ei vea me oma 8-liikmelise seltskonnaga seal välja, kui 4 on lubatud. 3000 üüri kuus pluss depo 1500, iseenesest hea pakkumine. Tulid ka summa 3000/3000 month/depo ja 5500/2000.

Saime kokku ühe ameerika-eestlasega, kes on ka igati valmis meid aitama, uuris ja näitas ka mingeid erinevaid variante, suuremad ostud saame ilmselt temaga tehtud.

Liikusime kogu aeg oma cruiseritega, niiet kokkuvõttes oli see päeva parim otsus rattad siiski võtta. Käisime söömas The Fred’s mexican food’is, mis nagu õhtul selgus, oli üks halvemaid valikuid üldse kogu Pacific Beachi mehhiko toidukohtadest. Ei tea. Liikusime pärast korteriotsinguid Kadriga tagasi O.B. sse ja viisime laenutatud rattad tagasi Rossi poodi. Parasjagu oli samal tänaval The Farmer’s market, ehk siis kohalikud tegijad tulevad kokku ja müüvad/annavad proovida oma parimaid tooteid(mesi)/ juur-, puuvilju ja kõike muud, mida hing ihaldab, lõpetades ehete ja riietetega.

Jõudsime tagasi hostide juurde ja uurisime, mis neil plaanid õhtuks on. Ise täiesti väsinud aga läksime siiski välja, käisime „the best place to eat“is O.B. Noodle’s. Jõime mingit lavendli kokteili, halb. Liikusime sealt edasi, sest pärast kella 22t neil puudus alcohol license. Oh well, pärast 00i olime täiega rebelid ja olime alkoholipoes ( 7am-2am). Ja siis pärast seda kiirelt koju magama. Jei.

USA, San Diego, Ocean Beach. Eellugu ja 1.päev

Eellugu: eestlased lähevad maailma vallutama, ehk siis 5 vaprat põnevusterohkel teel.

26.05.2015

1. päev

Hommik, raske äratus kell 4:45 pärast paaritunnist und. 5:30 juba lennujaamas koos vägevate sõpsudega ja esimesed pseudopaanikad hakkavad juba peale (Kadri). Lisaks
Niisiis 6:45 on turva(narkotesti võtt)kontroll läbitud ja 7:15 juba neljatuule poole teel. 1h ja ees ootab pikk istumine Stockholmis.

Lõpuks on LA piletid käes ja lendleme pilvede ning udu keskel. Lennuk on vägev suur, selline, mida ainult filmis olen näinud =) Super keepsmiling teenindus ja hea söök! Pleed jäi pätsamata ja sai omaks hoopis 5$ eest ning elamust ja "super nice stay'd" andis vägev touchscreen tooli seljatoel. All pool pilvi laiusid suured jäemäed ja tohutu rohelus. Mida rohkem LA poole, seda laiemaks muutusid kiirteed ja elumuerajooni. Jah, igal elumajal on oma bassein.


Pärast 20h+ ülevaloldud aega jõudsime lõpuks kohale - Los Angelesse. Võtsime väikese lennujaama shuttle'i ja sõitsime ca 1,5-2h rongijaama (LA Union Station), et sealt jätkata teed oma San Diegosse.
Kuna lennukis puudus WIFI ja rongis puudus WIFI, kus see pidi olema, siis jäi tegemata ka kohene programmi check-in, kuna erinevatele transportidele jõudmisega oli kiire. Lisaks oli meil probleem, kuidas saada ühendust meie Couchsrufingu hostperega. See õnnestus alles 3h hiljem, kui ootasime juba San Diego Union Stationis teiste (Helen, Kati-Leen, Merli) hoste. Ja WIFI saabus koos viimastega.

Oh seda rõõmu, kui saime kõik vajaliku info (nt telefoninumber!! küsi alati ennetades esimese asjana) ja Patrick ja Melanie oma superLexusega ette sõitsid. Jõudsime oma esimesse koju. Ja neil on kõige ägedam inglise buldog, kes rulatab ja surfab?! How awesome is that? Lisaks on meil 2e voodiga sviit.

Selgub, et kolmapäevad  on pidupäev ja seega ootab meid ees FarmMarket (koos paljude hipidega :D) ja õhtul veel mingi pidu. Eks saab siis näha!

Paberimajandus: I-94 number sai kiirelt tehtud, homme on vaja ruttu leida endale telefon ja kõnekaart ja viia lõpule programmi Check-In. Oleme veel graafikus.

Päikest =)

Brüssel

13.08 esmaspäev

Eelmine õhtu oli väike rahulik istumine ja grill ja suur kolimisasjade pakkimine, magama jõudsime alles 12 ajal õhtul. Äratus oli kell 4 öösel. Kurk oli väga valus ja tegime veel teed. Lõpuks kuskil 5 paiku saime liikuma. Sõidusuuna võtsime Pärnu peale, vahepeal tegime ka peatuse laagri Statis, kust võtsime mõned hommikusaiakesed ja kohvi/kakaod. Gps ei tahtnud vahepeal kuigi head koostööd teha, ehk kui olime jõudnud Riia lähistele, siis tahtis meid ikka läbi Riia linna juhatada neid hommikusi tipptunde nautima. Siiski õnnestus meil teha väike ümberkalkulatsioon ja saime mindud natuke Riia eemalt Klaipeda poole. Mingeid uuemaid teid meie pisu Tomtom ei tunnistanud.

587km-e sõit võttis aega oluliselt vähem, kui bussiga sõites. Tähelepanu oli suunatud pidevalt ümbertoimuvale, nagu juhiks ise. =) Meist möödusid uhked autod ja kiirteedel sai ka korralike kiiruskatseid tehtud. Jõudsime siis lõpuks kella 13 paiku sadamasse, kus tee viis meid laevaga Kiili. Läbisime kontrollpunkti ja sõitsime läbi väikse tööstusala, kuni lõpuks jõudsime ka praamini. Meid juhatati kõige alla 3. tekilt 1. autotekile - palju ümberpööramisi ja sõiduoskust nõudvaid harjutusi. Lõpuks saime siiski hakkama kahe auto parkimisega. Võtsime koti selga ja otsisime üles laeva receptioni üles, et võtta oma kajuti kaardid.

Seadsime end sisse ja läksime miskit süüa võtma. Sõin kapsasuppi ja leiba. Õhtul oli meil juba planeeritud ka dinner buffet, nii et polnud mõtet väga korralikult midagi sisse ahmida. Poolteist tundi istusime laevas ja ootasime, millal see sõitma hakkab. Päris mitmed rekkad sai mahutatud laevale. Õhtusöök oli tavaline rabamine, kui juhtub olema rootsi laud - kõht sai topelttäis. Kuna kurk oli olnud juba reisi algusest ja eelmisest päevast saati valus ja kare, läksime poodi ja ostsime pudeli brandyt. Läksime lebotasime kajutis ja vaatasime filmi Johnny English Reborn, mida ma mingil põhjusel olen juba 3 korda nüüd vaadanud. Kõrvale käis tops brandyt. Kaks minimaalset lonksu ja korras - miks peaks keegi nii halva maitsega jooki üldse jooma.  Paraku oli järgmine päev tunduvalt parem ja usk rahvameditsiini on tõusmas. Pärast nn ravikuuri kolmandat päeva ei tulnudki enam joogi peale külmavärinaid ja tunnet, et sooviks oksendada. Öösel sai hästi magada, ilmselt oli seal oma osa ka brandyl.

14.08 teisipäev

Hommikul ärkasime enne 9-t, kiire pesu ja hommikusöögile. Kõht sai taaskord täis ja läksime pakkisime asjad ära, et tulla tagasi mööduvaid saari seirama. Proovisime minna kuskil 20 minutit enne oma autotekile, kuid meie teed takistas uks - restricted area, please go to reception or bar to be announced when cardecks are opened. Niisiis, vaatasime veel mööduvaid purjekaid ja lõpuks tuli ka luba autodeni minna. Laevast väljumine oli samuti omaette katsumus mäest üles sõitmisel ja pidevalt seisma jäämisel, kuid välja me saime.

Jätkasime oma teed nüüd juba Brüsseli suunas. Tegime peatuse bensiinijaamas, tualeti paus ja ka kütusevõtt. Sõitsime edasi. Päris uhked kiirteed ja sai ka 180 korraks välja võetud, kuivõrd Belgia kiirteedel üldiselt kiirusepiiranguid ei ole. Brüsselisse jõudes seiklesime mööda pisikesi tänavaid, äärmiselt segane liikluskorraldus valitseb siin. Sõidetakse, kuidas juhtub. Jõudsime kohale poole 21 ajal, vaatasime korteri üle ja läksime välja poodi otsima(poed on üldiselt hilja kinni, kuid mõned araablaste poed on siiski lahti). Poe leidsime kõrvaltänavast, poisid võtsid õlut ja ma endagi üllatuseks valisin Dr. Pepperi. Uurisime neilt, kust leiaks mõne söögi koha ja võtsime suunaks restorani Il Cavallino.

Mõtlesin, et oleks võinud suve jooksul itaalia keelt korrata, oleks ehk saanud mõned laused teenindajaga vahetada. Kõik väljendid oli peast pühitud. Võtsime Mattiasega pitsa ja Johannes ühe pastaroa. Väga sõbralik itaallanna teenindas meid, aga kui olime otsustanud ühe pitsa võtta kahe peale, muutus toon märgatavalt. Peab ütlema, et äärmiselt tore on omada mitut võõrkeele oskust. Nimelt, kui ta oli meilt tellimuse võtnud, läks ta itaalia keeles kirudes köögi poole: "... see pole ikka normaalne, üks pitsa kahepeale, neid välismaalasi ei tea ikka kunagi...". Ega sa ei eeldagi iga kliendi puhul itaalia keele oskust, aga tuleb olla ettevaatlik, et mainet hoida.

See selleks, ka pool pitsat oli üpris suur ja kõhu sai hästi täis

15.08 kolmapäev

püha poed kinni, express, suur pood, köha

16.08 neljapäev

ikea lidl söök oksana + ema köha

17.08 reede

leitud ikea boulangerie

Norra jätk

31.07 teisipäev

Hommikusöögi tegid meile tubli fänklubi. Puder, võileivad, kohv, muud joogid. Sõit Mesnaliast Hjerkinni hakkas varakult – 8 paiku. Meil pidi kontsert hakkama tund aega varem, sest pärast seda pidi kohe üks matus peale tulema. Selgus aga hoopis, et kontsert hakkab ikkagi planeeritul ajal kell 13 ja tegemist oli valehäirega – meile taheti hoopis rohkelt informatsiooni jagada selle koha ja kiriku kohta.

Øysteinsi kirikul, kus meil kontsert toimus, ei ole kogudust, vaid sellest kirikust käivad inimesed palverännaku ajal läbi. II maailmasõja ajal hävines kirik täielikult, kuid pärast seda ehitati see uuesti üles. Rahvast oli kontserdil päris uhkelt. Siin sai tehtud ka põhiline grupipilt. Lõunasöök toimus samas kirikus.

Jätkasime plaanipäraselt oma seiklust üles Dovre ühe mäe tippu. Lõbustasime oma lauludega seal üht saksaperet ja veel mõningaid turiste. Vaade oli loomulikult võimas ja maagiline. Kuigi meile toodi ekstra ka pikksilm, et uurida maastikku, siis ühtegi muskusveist ma kahjuks ei silmanud. Kuna neid kütiti nii palju, siis neid mõni aeg tagasi siinkandis ei leidunud. Muskusveisi toodi siia sisse umbes-täpselt 30. Hetkel peaks neid uitama ringi mägedes kuskil kolmesaja ringis.

Dovrest sõitsime kenake 3h(17-20) Trondheimi, kus meil oli õhtune koosolemine/õhtusöök(esimene soe söök/soojalihaga võileib ja veel vägaväga palju muud) kohaliku koori liikmetega, küll nende väheses koosseisus. Laulsime laule oma kavast ja mõnda laulu ka koos nendega. =) Edasi viis plaan magama. Ööbisime üliõpilaslinnaku ühikas.

01.08 kolmapäev

Hommikusöök toimus samas majas – sööklas. Seal oli igasugust tavaari – jogurtid, müsli, krõbinad. Kõik tundus võileibade kõrval suurepärane. Loomulikult ei puudunud menüüst siiski ka võileivad. Sain teada, et norrakad tarbivad 0,1%ja 0,7% piima. Piima ja vee segu? Asi on maitses. Pärast sööki sõitsime Trondheimi ekskursioonile. Külastasime suurt toomkirikut, saime spetsiaalselt piiskopi kutsega sissepääsupiletid, uhke. 

Sel päeval otsisime lõuna ajal Berdiga üles Burger Kingi. Algne plaani oli muidugi tervislikult ja sooja toitu süüa, aga kui tavaprae hinnaks osutub 18 eurot, siis see on natuke liiast. Seega läksime kindla peale välja nagu turistid ikka ja valisime burksi tee. Peab ütlema, et kõht püsis tunduvalt kauem täis. Võileivad pole ilmselt pikaks kõhu täishoidmiseks ettenähtud.

Sõit toimus edasi Hegrasse, kus käisime kindluses, mille Norra oli pärast Rootsi võimu alt vabanemist ehitanud, et end Rootsi eest kaitsta. Kella 17.30st oli meil ette nähtud õhtusöök – mis seal salata – võileivad ja hiljem ka kontsert Hegra kirikus. See oli üks suuremaid kirikuid, kus me esinesime ja vastuvõtt oli väga soe ning rohkete külalistega. Ööbisime samas kohas, kus eelmine päev. Interneti saamine ei olnudki nii ulmeline, kui esimestel päevadel tundus, st 1. päeval Norras seda saada ei olnud võimalik. Aafrika kämpingus netti samuti polnud, vaid tuli selleks ronida peamajja. Teistel päevadel sujus Wifi leidimine märksa mugavamalt. =)

02.08 neljapäev

Hommikusöök oli samuti jälle all sööklas. Sealt suundusime bussi peale, suutsin veel mõned sõnad Mattiasega vahetada, aga jah, kell 9 oli kiirelt kukkumas. Asjad pakitud ja bussi alla, sõit algas. Kaasa sisse vedasin magamiskoti, leiutasin väga mugava viisi, kuidas seda kõige efektiivsemalt kasutada – vaja on kahte inimest. (ärgem valesti aru saa) Läbisime jõudsalt 452km vahepealse piknikuga, lasime teha eelmises ööbimiskohas endale kaasa makarone, seega nüüd sai koos kõigi lisanditega makaroni salatit – ideaalne.

Jõudsime Sundsvalli, nägime metsas olevat valgusfoori, samuti möödusime hullumajast ja veel mõnest huvitavast kohast. Lõpuks jõudsime ka sihtpunkti erinevad majad, ööbisime ... Gatan majades (2tk). Õhtusöögiks tehti fännklubi poolt suppi. Kui enne oli tegemist tegelikult võisaiade söömisega igaks söögikäiguks, siis nüüd sai ka eesti musta leiba võiga supi kõrvale. Jalutasin veel enne söömist metsatukas ringi ja sõin mustikaid, ei olnud nii magusad, kui kodus. Magama.

03.08 reede

Hommikusöögi võtsime hostelist 68 SEK’i, selle lahendasime Berdiga ära, sai täpse summa söögi jaoks, isegi sente ei jäänud üle. Optimeerimine tuleb kasuks. Hakkasime siis 9 ajal uuesti sõitma, seekord siis Stockholmi sadama poole. Lõunaks olid meil samuti tee peale jäänud mõningad võileivad. Hommikul rottisime koos Berdiga, Karoliinaga abiga kaasa mõned võikud, et õhtul oleks midagi laevas süüa. Samuti oli alles veel makaronisalatit, mille söömistähtaeg ei olnud mitte kindla peale minek. Seega bussisõit läks meil Berdiga väga hästi, kõht ei saanudki ülitühjaks minna.

Umbes 16 aeg jõudsime sadamasse, kajutid olid jaotatud samamoodi. Istusime kajutisse ja kaks meie kaasreisijat oli põhimõtteliselt juba algusest peale juba kadunud. Vaatasime Berdiga lõpuks ära The Intouchables’i. Ülimalt hea film, kogu aeg naersin. Eriti midagi ei toimunudki, kuni laev sõitma hakkas. Sai salat ära söödud ja väike dušš tehtud ning siis juba minek kella 23ks Starlight showle. Kuna meil kahel inimisel oli järgimne päev sünnipäev, siis läksid ka nemad lavale ja said klaasikese šampi =) õnnitlused ja kommijagamised toimusid hiljem. 

Läksime pärast seda Berdiga karaoket vaatama. Algne plaan oli muidugi mitte laulma minna, aga jah, teadagi kuhu see lause viib. Utsitasin Berdi laulma "Saab, saab"i, ise istusin ja vaatasin, väga põnev. Siis hakkas Bert peale, et no ma võiks ikka ka minna. Pärast pikka valimist vaatasin laulu "Kaelakee hääl", et saaks võib-olla kahekesi minna.  Bert võttis sõnast ja läks pani nimed kähku kirja. Jessas, ma pole vist kunagi sellise hirmu tundnud esinemise ees. Jalad värisesid, süda puperdas ja tualett kutsus ka hirmasti. 

Aga enam polnud kuhugi põgeneda, meie nimed hüüti välja, läksime juba kohale ja mikrofonid käes, kui tuli üks teine mees, kes oli oma esinemisehetke maha maganud ja tahtis seda just nüüd saada. Meid lubati pärast teda uuesti lavale. Hakkasime laulma ja järsku tekkis väike tehniline rike ja laul jäi pooleli. Niigi närvid läbi  ja ikka jälle mängitakse nendega. Alustasime siis uuesti ja läksime võiduka lõpuni, ovatsioonid. Saime kõige parema esinejate tiitli. Milline õnn. Kuna me olime eelviimased esinejad siis saigi üsna pea karaoke otsa.

Suundusime edasi diskosaali poole, Mõned head lood tulid, kolmveerand kolm otsustasime, et aitab küll, pärast pikka 15 minutlist ootamist, et ehk tuleb see üks hea lugu ja siis on sellega korras. Aga ei. Läksime magama. Hommikul andsin oma viimse võiku Berdile pikale teele Tartusse kaasa ja suundusime koos nr 2 bussi peale. Jõudsime napilt peale, hommikune sport sai tehtud. Hüvastijätud ja jällenägemise soovid said edastatud. =)

Norra 28.07-3.08.2012

28.07.12 laupäev

Kell 16 oli rahvusraamatukogu juures kokku saamine. Pakid pandi bussi peale, valiti endale koht ja hakkas sõit sadama poole. Väljas oli kohutav palavus, eeldatavasti ligi 30. Bussikonditsioneer oli vägagi abiks. Jõudsime sadamasse ja bussijuht ja Aivi läksid pileteid tooma. Nagu alati, sai ka seekord kaasa -50% õlult/ siidril kaardi. Ühte kajutisse sain Virge ja Tähtiga, samuti ühines meiega Bert - selgus et cabinite numbrid ja inimesed olid segamini aetud. Poolteist tundi olime sadamas seisval laeval.

Virge heegeldas purgile väikest mütsi, seda aeg-ajalt lahti harutades ja uuesti alustades erinevate heegeldusvõtetega. Tähti ühines meiega umbes pool tundi enne laeva väljumist. (Oli Lilleküla väljakul kristliku päevade üks eestvedajaid ja veetis öid koolimajas noortega.) Voodikohad said kuidagi väga suvaliselt ära valitud ja natuke enne sõitu läksime Berdiga laeva peale explorima. Käisime tekil ja ootasime, kuni laeva hakkas sõitma. Saksamaa reisi sündmustest andis meile huumoriga ülevaate Kahro.

Söögikohad sai ülevaadatud, samuti karaoke place (King's Pub). Möödusime ka pead uimaseks tegevast lõhnapoest, "suurimaks pettumuseks" osutus discosaali"aluminiumi kinniolek =D EI. Käisime ka turiste ja alkoholimaiaid rootslasi täis poes, kõik oli ikka ühteviisi kallis. Suundusime tagasi kajutisse. Lugesin mõned leheküljed ja üritasin võtta ühendust vanaemaga, mis ei tahtnud kuidagi õnnestuda, aga see selleks.

Kell võis olla umbes 20-21 ajal, kui tuli meelde, et söögi mõte olegi nii paha. Seega võtsin ette rännaku Fast Food 25'e, kus oli samuti meeletu järjekord. Oma valiku tegin 8,9 eurise päevaprae asemel juustubaguette'i kasuks, mille viimane vahetus singibaguette'iga toimus ka hetke ajendil. Läksin tagasi kajutisse sõin oma pool võileivast ära, rohkem lihtsalt ei suutnud( hea põhi oli tehtud juba enne praamile jõudmist) ja läksin koputasin siis 5141 kajuti uksele, et minna Rihoga laule üle vaatama/harjutama. See tehtud, läksin uuesti kajutisse ja laulsime Virge ja Tähtiga kontserdile tulevaid laule(väiksem kava).

Kell liikus edasi - 23.35, inimesed hakkasid juba magama sättima, otsustasin veel tuuritada laeva peal ja vaadata pisut öiset elu. Bert ühines. käisime korra tekil, pakpoordis, aga seal oli liiga jõhker tuul, läksime tüürpoordi. Siis liikusime üleval ringi vaatasime, mis Starlight Cabaret's toimub - Bingo ja pidavat olema ka mingi show, millest me ilma jäime. Järgmisena läksime Sundeckile, nuusutasime seda "rikaste" lõhna 9. tekil. Lootsime leida troubadouride kontserdi eest, aga tühjagi, küllap siis polnud piisavalt ilus ilm. Äike oli vägev, selgus, et see olevat olnud Soome kõige ägedam äike sel aastal. Ilus oli kaugelt vaadata küll. Seisime reelingutel päris tükk aega, pool tundi vähemalt, mingid noored laaberdasid ringi. Läksime sisse tagasi, jõudsime King's Pubi juurde karaoket vaatama, esinenejaid oli kasinalt ja lauluoskused ei olnud just kõige kõrgemalt arenenud. Karaokekorraldaja tüüp laulis ise kõige paremini. Otseloomulikult käis laulu juurde ka vastav tants. Vaatasime veel Aluminium Disco saali poole - tühjus, ei midagi. Korra vaatasime ka veel uuesti Starlighti, kuid olime ka teisest, kella 00.00-st showst ilma jäänud. Kell oli ühe aeg. Läksime kajutisse magama.

Öösel 4.35 hakkas mingi kamm peale, st asusime oma kajutiga 5129 täpselt mootori kohal. Esimesed mõtted olid laevast pääsemise teed ja kuidas saaks oma tossud ja arvuti kuivalt kaasa võtta. Poolunisena tundus õnn, et vähemalt, kui laev põhja läheb, siis kohver kõigi asjadega jääb alles, mõte jõudis alles hiljem selleni, et koos laevaga läheb ka ju buss. Kella 5 ajal lõppes laeva keeramine ja sai uuesti magama jääda.

29.07 pühapäev

Hommik toimus Eesti kella järgi 9.30, st poolteist tundi oli veel Rootsi jõudmiseni. Sõin ära oma teise poole baguette'ist ja sain lisaks veel ühe suitsuvorsti leiva Virgelt. Tomatimahlast oli jäänud eelmisest päevast alles vaid tassipõhi, kuid ajas asja ära. Lugesin mitukümmend lehekülge raamatut, veel mainimata Heinrich Böll'i "Klouni silmaga".

Jõudsime kohale, leidsime Virgega lõpuks bussi üles ja üsna kohe hakkas ka buss liikuma Örebro poole. Kuna reisin KOSK'iga siis toimus bussis ka hommikupalvus. Ise ma usklik ei ole, kuid austan teiste tavasid. Jõudsime Rootsi aja järgi 13 läbi Örebrosse ja esimene käik oli kohe tualettruumidesse. Edasi läksin poodi, õigemini suurde marketisse, mõtlesin, et eksin ära. Ka Bert juhtus seal olema ning ostsime kahe peale kilose salati, eraldi jogurtit vett ja Tuci küpsiseid, et ikka midagi kogu aeg nosida oleks. Salatist jäi pool alles - pole    vist ikkagi kuigi suure söömaga.

Kell 14 hakkasime edasi liikuma, tund anti aega seedimiseks ja magamiseks, siis hakkab lahtilaulmine ja harjutamine kontserdiks. kell on 14.36 ja ma hetkel lõpetan.

Jaa ma olen tagasi,  kell on 16.45 ja me läbime hetkel kaljudevahelisi teid. Vahepeal toimus lugude läbilaulmine, pärast pausi sain ka bussi elektri, mille abil mu väike HP rõõmsalt töötab, ka mp3player on nüüd laetud. Reisialguses oli päris niru olukord, kui avastasin, et ei saagi muusikat pikemaajaliselt kuulata, probleemi asendasin raamatu lugemisega, ei hakanudki paha.

Suurepärane. Nüüd 4 minutit hiljem on kõik segaduses - toimub peatus, kus meiega ühineb keegi, täpsemalt 2 minuti pärast. Inimestes valitseb üldiselt teadmatus. Ja saabus üks väga sõbralik mees:  Welcome to Norway“. Isiklikult ma ei saanudki aru, millal piiriületus toimus. Ei siiski, just kui ma seda kirjutasin, ületasime piiri Norra, üle lamava politsei, ovatsioonid. 20 minutit kirikuni ja teenistuseni, minu kahjuks riietevahetus(riided ikkagi bussi all) ja siis juba edasi esinema!

Teenistus kestis täpselt tund aega, esinesime 5-e (3-2) lauluga: Kyrie, Surb Surb, Ter voghormea, Agnus Dei ja Milost Mir. Pärast teenistust oli mäe peal mängimas puhkpilli orkester ja lauad lookas - oma 10 kooki võis seal olla küll. Teenistusest jäi silma veel kõigi inimeste entusiastlik kaasalaulmine ja lugemine, inimesed olid väga rõõmsad. Kui kook oli söödud ja mõned kohustuslikud orkestri pildid tehtud, läksime bussi peale, et sõita ööbimiskohta Sjøglimt’i.

Paiknen toas number 27. Koht on väga vahva, sest siin on koguduse omad hooned. Kõik on olemas: grillinurk, kiiged( oma 8 tk’i, kummist ja tavalised), liivakast+mänguasjad, jalgpalliväljak, võrkpalliväljak, batuut. Seda kõike ümbritseb helepruunikas aed, mustika ja vaarikametsad, imeline. Õhtu oli veel noor, läksin jalutama pärast õhtust palvust, mis oli 21.30. Liitus Bert, läksime mäest alla, järve juurde ja külastasime ka lehma, kes ilmselt võis olla mingi taimse laksu all, silmad olid väga suured. Tulime tagasi ja tegime avastuse, mööda majatagust uurides, et majas paikneb pinksi laud!

Esimesed katsed sinna jõua luhtusid kuna kaks ust, kust sinna sai, olid kinni, kolmas uks aga avas tee mängu. Alguses ajasime palli niisama, siis juba punktide peale. Kahe võidu peale tegime ja paraku juhtus õnn minu poolele 1:2. Siis vaatasime, et ühes seinas paiknes veel lauajalgpall, ka selle võitsin – 0:3. „Oh, seda häbiotsa“. Kell sai 1. Uneaeg, hambad puhtaks ja magamiskotti.

30.07 esmaspäev

Hommikune äratus oli 7, mis loomulikult lükkus edasi 7.15-ks. Virge alustas rahmeldamist juba poole seitsme aeg. Kolmveerand 8 toimus hommikupalvus, laulud jm. Edasi läksime hommikust sööma. Mõned meist olid eriti tublid ja saanud nii varakult maast lahti, et ülejäänutele putru ja ka võileibu lõunaajaks kaasa teha. Hommikusöögi ajal selgus, et buss ei lähe käima. Probleem, 9st pidime hakkama sõitma, lükkus aga edasi 10ks. Vahepeal sai veel proovi tehtud ja aega efektiivselt kasutada. Nüüd istume siis bussis, mööduvad ilusad maastikud ja lambad, laamad, lehmad.

Jõudsime Oslosse umbes enne kella 13. Kõigepealt läksime ühe seltskonnaga vaatama raekoja hoonet, kus pidavat olema vähemasti Euroopa üks suuremaid õlimaale. Klõpsutasin seal päris palju ringi – igasuguseid pilte, maale ja vanu esemeid oli näituseks üles pandud. Jäädes ühes viimases koridoris klaasvitriini juurde uudistama üht keskaegset kotti, kaotasin ära kõik oma nn grupiliikmed. Sellega oli siis korras.

Otsustasin siis omapäi Oslos ringi seigelda. Kuskilt turistiinfost leidsin ka pisikese vaatamiseväärsuste kaardikese. Otsisin loomulikult üles rahvusteatri (Ibsen, Holberg ja Bjørnson). Ooperiteatrist sõitsime veel enne mööda – see oli eriti suursugune ja uhke, osaliselt ka vee peal. =) Ümber oli pisike park purskkaevude ja pisikeste kohvikutega tänavate ääres. Teisele poole parki jäi valitsushoone. Mõtlesin, et oleks tarvis vaadata üle veel kuningaloss, samas seisis kaardil ka veider kirjutis Aker Brygge. Otsustasin siis hoopis selle kasuks, sest ma ei saanud päris hästi aru, mis see olema pidi. Järelikult pidi olema tähtis, et see oli mainitud. Teel sinna möödusin jahisadamast ja ette jäi ka Nobeli rahu keskus.

Ja nagu selgus, siis arusaamatu nimega koht oli shoppingu koht, mis on ilmselgelt kõigile turistidele vajalik info. Kuna see oli suur poodide rägastik koos mitmete erimajadega, tekkis mul mitu korda kahtlusi, ega ma ära eksinud ei ole. Käisin ja võtsin ka mõne suveniiri, nagu õigele turistile kohane. Siis oli aeg juba tagasi bussi peale minna. Suundusime Vigelandi pargi poole, kus pidi toimuma ka lõuna.

Vigelandi park on kuulus oma skulptuuride sooliste poolte esitlemise poolest. Käisime pargi ühe sirge läbi, ületasime silda ja jõudsime püstini, kus 121 inimkuju on omavahel ahelasse seotud. Väga ilus park oli, lilled, purskkaevud jne. Meeldisid ka veel väravad. Pildistasin ka kuju „eluring“. Pildistamine kukkus millegipärast väga viltu välja. Ei tea, milles oli asi. Lõuna – võileivad ja morss.

Pärast lõunat läks sõit Lillehammeri poole kuskil 3h. Jällegi sai rohkelt maastikku pildistatud. Tee peal jäi silma ka suusahüppetorn. Õhtusöök toimus Lillehammeri misjonimajas – võileivad ja tee. Ööbisime mõned kümned kilomeetrid eemal Mesnalia kämpingutes. Meie ööbimiskoht Aafrika kämpingus, seal oli veel teisigi – Indoneesia teemaline, Hiina hõnguline ja veel teisi, mida ma paraku ei mäleta.

Prantsusmaa 4. ja 5. päev

Eilne päev oli sama rahulik kui eelmised. Sõime hommikul võileibu ja kooki. Käisime lähimas linnas Maintenonis. Kõik on väga sõbralikud. Vabandavad, kui tahavad mööduda, olgugi et vaheks on vaevalt pool meetrit. Palju sellist käitumist võib kohata Eestis?  Maintenoni apteegis, kust meil oli vaja läbi minna, oli üks vuntsis, väga muhe onu. Rääkis aktiivselt ja lahedalt, vabalt, teadis täpselt, mida vaja, kui öeldi vaid nimi. Vägev või siis võimas oleks asjakohane sõna. ;) Mõnus on see, et inimestel ei ole kuskile kiiret, kõik räägivad omavahel juttu. Oodatakse rahulikult järjekorras, see on selge, et pärast teisi on sinu kord ja ei kisendata "Kas juba kiiremini ei saa?". 

Päev oli suhteliselt päikseline, päike võttis hästi. Sai tiba loetud ja niisama oldud, päikese käes peesitatud. Õhtusöögiks tegime grilli ja vorste. Lisaks olid veel friikartulid ja salat.

Huvitav ja ka Eestist erinev on see, et absoluutselt puuduvad lihadel marinaadid. Liha müüakse suurtes plastpakkides, et korraga saad kohe pool kilo plastikut lisaks toidule kaasa. Samuti ei toimu siin prügi sorteerimist - st. see sorteeritakse prügijaamades, aga et ise sorteerida, tuleb peale maksta. Motiveeriv lahendus. Ka pudelite sorteerimist pole, arvatakse, et seda pole mõtet tegema hakata, sest nagunii keegi seda ei teeks. 

Mis ma siis veel teada sain? Seda, et tööd on raske leida. Paljud firmad võtavad  töötajaid katseajale ning katseaja lõpus lasevad lahti ja võtavad uue, et ei peaks kõrgemat palka maksma kui  trainee. Soovijate hulk on lihtsalt tohutult suur. Eelkõige on nendeks muidugi noored, kes lõpetavad kooli ja kellel on tööd vaja. Probleemiks on muidugi see, et paljud neist siiski ei lähe ülikooli. Mitme tööpakkujad aga saavad võtta või võtavadki katseajale ainult teatud nn. kaardiga, mis tõendab, et sa parasjagu õpid. 

Kui sul seda pole, on aga lahendus teha kõnesid koolidesse. Tavalised koolid ei pruugi nõus olla sellise pettusega, valikus on seega privaatkoolid. Küsitakse, mis töö, kuhu, kui kauaks, 900 eurot. Üheksasada eurot??  See on ju sulaselge röövimine, kui su palgaks ongi 800 eurot kuus. Pähe saab loomulikult see, kes tööd otsib, sest kõik teised võtavad töövõtja pealt vahelt.  Kasu on töövõtjale vaid nii palju, et saab CV-s ühe töökoha juurde märkida. Halb märk on muidugi, kui sul katseajaga töid palju saab. Tekib küsimus, miks? Samad probleemid võivad tekkida ka inimestel, kes juba on diplomeeritud, ka mitmekordselt.

Samas lapsehoidjatel on väga hea töötada. Siin on muidugi ka mõned punktid, mis tuleks täita:

• Enam paraku ei saa omavoliliselt hakata au pair'iks.
• Sul peab olema vastav kvalifikatsioon.
• Sul peab olema vastav maja, mis oleks igati sobiv laste hooldamiseks.
• Soovitatavalt oma auto.
• Kindlasti on neid veel.

See pole kuigi keeruline, kuid raha kõige omamiseks on juba eelnevalt vaja.

Lasteaedade/ sõimede järjekorrad on väga pikad. Lasteaiakoha peab panema kinni juba 4-5 aastat enne lapse sündimist. Planeerimise rõõmud. Samas on ka 3-4aastaseid, kes pole siiani rühmadesse saanud. Siin teevadki juba oma töö lapsehoidjad. Ühe lapse hoidmine kuus teeb 600+ eurot, so. neljal päeval nädalas.  Seega, kui peres on 3-4 last teeb see ligikaudselt 2000 eurot kuus. Ulmelised summad, aga lapsi järelvalveta jätta ei saa.

Samuti pole Prantsusmaal sellist luksust nagu emapalk ja töölt kõrvale jäämise võimalus kolmeks aastaks, kus firma peab hoidma vakantset kohta või asendaja töökohalt vabastama. Seega Prantsusmaal minnakse tööle juba siis, kui laps on pooleaastane. Võimalus on muidugi jääda oma last hoidma, aga selle võrra võid ja enamjaolt kaotadki oma töö.

Tänane päev algas kell 9. Kook hommikusöögiks ja kõht jälle täis. Täna  me vist üle tunni ajast vahet söömises ei jätnud. Valikus oli lihtsalt nii palju juustu, et seda pole saanud kuidagi kahe toidukorra peale jagada. Lõunaks tegime eilset grilli ja kartulivormi. Vaatasime filmi Johnny English Reborn. Võib öelda, et see oli vaimukas. Pidavat olema parem kui esimene. Selle koha pealt võib keegi teine sõna võtta. Ilmast rääkides, siis sadas ja ei sadanud vaheldumisi. Tee jõudis pidevalt vaevalt kuivada, kui uuesti hakkas kallama.

Väga uhke õhtusöök oli - alustasime täna jälle aperatiividega. Seekord olid lisaks eelmistele juures veel miniaperatiivjuustud nelja erineva maitsega:  basiilik, grillitud kana, anšooviste ja oliividega ning veel üks, mida ma ei suuda hetkel meenutada. Niisiis, jätkasime ühe hispaania rahvussöögiga - baiella. See koosneb väga mitmest osast: riis, liha, mereannid, sealhulgas ka pisikesed octopus'id. Superhea oli taaskord. Jõime juurde  roosat veini, martinit. Valikus oli veel ka õlu, mahl, vesi. Siinne toidukultuuri ja söömise elamus on tõesti maksimaalne. 

Kahtlemata tuli uuesti juustuvoor, kust pärast natuke pikemalt mõtlemist ma ikkagi osa võtsin. Eelmisel päeval poes käies avastasin ma juustu "La vache qui rit", mis on vist paratamatult igasse eestikeelsesse (võib-olla ka prantusekeelsesse) prantsuse keele õpikusse sisse kodeeritud. Chefilt sain teada, et need ongi täpsemalt lastele mõeldud, et neid juustuga harjutada. Sama eesmärgiga on ka väikesed ringikujulised punased Babybell's juustud. Täna olid valikus veel juust Blue, Rouy, mis on jätkuvalt mu lemmikutes koos kitsejuustuga, mida oli jällegi kaks erinevat, ja Petit Brie, mis tegelikult polegi nii väike, kui nimi lubab.

Magustoiduks tegi Philippe meile uhke pirnikompoti koos jäätise, vahukoore ja šokolaadisiirupiga desserti. Jumalik.

 Õhtu lõppes NCIS hooaja viimase osa vaatamisega, mis oli topelt tõlgitud. Nii dubleeritud, subteeritud. Mis me rikastest räägime.

Prantsusmaa 3.päev

Ärkasime 9 -10 ajal. Ilm polnud enam sugugi päikseline, kuid vihma ka ei sadanud. Kõht oli jälle tühi. Ilmselgelt viis tee jälle külmkapi kallale. Paar võileiba lahendas olukorra. Rääkisime niisama juttu ja otsustasime siis minna siinset maaelu vaatama. Tee väikeste majakeste vahelt üles mäepealsele ning sealt edasi juba metsade ja põldude vahele. Väljas ei olnud külm. Imeilus on siin, põllud vahelduvad rapsi, maisi ja muu teraviljapõldudega. Vaadet rikkusid vaid üle põldude minevad elektriliinid.

Olime ikka korralikult paar tundi oma väikesel ringreisil. Rüüstasime rapsipõlde, ega see kerge olnud - taimede vahele pugeda. Mõned "kohustuslikud" pildid tuleb ju ometi teha =) Niisiis,  kõrval võib näha pilti nimega "Rapsiamps". Põldude vahel oli palju erinevaid  teid, millel me seiklesime.

Korduvalt sai arutatud, mis, kus kohast täpselt tuleks tagasi minna - pärast rohelist, enne kollast põldu poleks olnud just kõige parem variant, kuid ka see sai variandiks =D Kohtasime veel lepatriinusid, klõpsutasin, läksime edasi. Kuni märkasin üht ämblikuvõrku rohu sees,  vihmapiiskasid täis ja meenutas küljelt mõnusat võrkkiike. Pikemal vaatlusel selgus, et sinna oli äraeksinud üks lendmutukas, kes agaralt seal sabistas. Mõtlesin, kui suur tõenäosus on, et üks inimene satub sinna just sellel samal hetkel, keset pärapõrgut, et seda olevust sealt päästa. Tuleb ja kukub pildistama, ei mingit abi. Jõudsime järeldusele, et küllap oli see looduse valik, mis ta sinna ämblikuvõrku agooniasse viis. Paratamatult tuli mulle meelde Liisu arutelu kala suitsiidi kohta. Millised paralleelid. 

Läksime edasi ja jõudsime ühe mõnusa viinamarjaistanduse juurde, millel oli uduselt, aga piisavalt selgelt silt - propriéte privée. Väravad olid avatud ja kuna see oli in the middle of nowhere, siis polnud ka põhjust sinna mitte minna. Kasvuala polnud just väga lai, pigem pikk. Aga ega me sealgi nii väga pikalt peatunud. Pärast pikka ringi jõudsime endale üllatuslikult tagasi peaaegu samasse kohta, kust alustasime.


Mõtlesin veel, et lähme teeme visiidi Houx kodukanadele, kes ühes aias pidevalt ringi kaagutavad, kuid mõttest ma siiski kaugemale ei jõudnud. Tulime tagasi, ja pärast tervisejooksu otsustas ka Mattias ratta selga istuda. Ilmselgelt sobis ratas talle kui valatult. 

Läksime tuppa, sõime ja kuna päevane uni on olnud meie puhkuse lahutamatu osa, siis ei olnud ka tänane päev erand.

Õhtul sõime kartuliahjuvormi ja vaatasime filmi "Chronicle". Film oli üpris õõvastav, aga siiski huvitav jälgida. Tegemist ei olnud niivõrd õudusfilmiga, kui ulmega. Hetkel on jogurt söömisel ja mõtted unel.