Prantsusmaa 4. ja 5. päev

Eilne päev oli sama rahulik kui eelmised. Sõime hommikul võileibu ja kooki. Käisime lähimas linnas Maintenonis. Kõik on väga sõbralikud. Vabandavad, kui tahavad mööduda, olgugi et vaheks on vaevalt pool meetrit. Palju sellist käitumist võib kohata Eestis?  Maintenoni apteegis, kust meil oli vaja läbi minna, oli üks vuntsis, väga muhe onu. Rääkis aktiivselt ja lahedalt, vabalt, teadis täpselt, mida vaja, kui öeldi vaid nimi. Vägev või siis võimas oleks asjakohane sõna. ;) Mõnus on see, et inimestel ei ole kuskile kiiret, kõik räägivad omavahel juttu. Oodatakse rahulikult järjekorras, see on selge, et pärast teisi on sinu kord ja ei kisendata "Kas juba kiiremini ei saa?". 

Päev oli suhteliselt päikseline, päike võttis hästi. Sai tiba loetud ja niisama oldud, päikese käes peesitatud. Õhtusöögiks tegime grilli ja vorste. Lisaks olid veel friikartulid ja salat.

Huvitav ja ka Eestist erinev on see, et absoluutselt puuduvad lihadel marinaadid. Liha müüakse suurtes plastpakkides, et korraga saad kohe pool kilo plastikut lisaks toidule kaasa. Samuti ei toimu siin prügi sorteerimist - st. see sorteeritakse prügijaamades, aga et ise sorteerida, tuleb peale maksta. Motiveeriv lahendus. Ka pudelite sorteerimist pole, arvatakse, et seda pole mõtet tegema hakata, sest nagunii keegi seda ei teeks. 

Mis ma siis veel teada sain? Seda, et tööd on raske leida. Paljud firmad võtavad  töötajaid katseajale ning katseaja lõpus lasevad lahti ja võtavad uue, et ei peaks kõrgemat palka maksma kui  trainee. Soovijate hulk on lihtsalt tohutult suur. Eelkõige on nendeks muidugi noored, kes lõpetavad kooli ja kellel on tööd vaja. Probleemiks on muidugi see, et paljud neist siiski ei lähe ülikooli. Mitme tööpakkujad aga saavad võtta või võtavadki katseajale ainult teatud nn. kaardiga, mis tõendab, et sa parasjagu õpid. 

Kui sul seda pole, on aga lahendus teha kõnesid koolidesse. Tavalised koolid ei pruugi nõus olla sellise pettusega, valikus on seega privaatkoolid. Küsitakse, mis töö, kuhu, kui kauaks, 900 eurot. Üheksasada eurot??  See on ju sulaselge röövimine, kui su palgaks ongi 800 eurot kuus. Pähe saab loomulikult see, kes tööd otsib, sest kõik teised võtavad töövõtja pealt vahelt.  Kasu on töövõtjale vaid nii palju, et saab CV-s ühe töökoha juurde märkida. Halb märk on muidugi, kui sul katseajaga töid palju saab. Tekib küsimus, miks? Samad probleemid võivad tekkida ka inimestel, kes juba on diplomeeritud, ka mitmekordselt.

Samas lapsehoidjatel on väga hea töötada. Siin on muidugi ka mõned punktid, mis tuleks täita:

• Enam paraku ei saa omavoliliselt hakata au pair'iks.
• Sul peab olema vastav kvalifikatsioon.
• Sul peab olema vastav maja, mis oleks igati sobiv laste hooldamiseks.
• Soovitatavalt oma auto.
• Kindlasti on neid veel.

See pole kuigi keeruline, kuid raha kõige omamiseks on juba eelnevalt vaja.

Lasteaedade/ sõimede järjekorrad on väga pikad. Lasteaiakoha peab panema kinni juba 4-5 aastat enne lapse sündimist. Planeerimise rõõmud. Samas on ka 3-4aastaseid, kes pole siiani rühmadesse saanud. Siin teevadki juba oma töö lapsehoidjad. Ühe lapse hoidmine kuus teeb 600+ eurot, so. neljal päeval nädalas.  Seega, kui peres on 3-4 last teeb see ligikaudselt 2000 eurot kuus. Ulmelised summad, aga lapsi järelvalveta jätta ei saa.

Samuti pole Prantsusmaal sellist luksust nagu emapalk ja töölt kõrvale jäämise võimalus kolmeks aastaks, kus firma peab hoidma vakantset kohta või asendaja töökohalt vabastama. Seega Prantsusmaal minnakse tööle juba siis, kui laps on pooleaastane. Võimalus on muidugi jääda oma last hoidma, aga selle võrra võid ja enamjaolt kaotadki oma töö.

Tänane päev algas kell 9. Kook hommikusöögiks ja kõht jälle täis. Täna  me vist üle tunni ajast vahet söömises ei jätnud. Valikus oli lihtsalt nii palju juustu, et seda pole saanud kuidagi kahe toidukorra peale jagada. Lõunaks tegime eilset grilli ja kartulivormi. Vaatasime filmi Johnny English Reborn. Võib öelda, et see oli vaimukas. Pidavat olema parem kui esimene. Selle koha pealt võib keegi teine sõna võtta. Ilmast rääkides, siis sadas ja ei sadanud vaheldumisi. Tee jõudis pidevalt vaevalt kuivada, kui uuesti hakkas kallama.

Väga uhke õhtusöök oli - alustasime täna jälle aperatiividega. Seekord olid lisaks eelmistele juures veel miniaperatiivjuustud nelja erineva maitsega:  basiilik, grillitud kana, anšooviste ja oliividega ning veel üks, mida ma ei suuda hetkel meenutada. Niisiis, jätkasime ühe hispaania rahvussöögiga - baiella. See koosneb väga mitmest osast: riis, liha, mereannid, sealhulgas ka pisikesed octopus'id. Superhea oli taaskord. Jõime juurde  roosat veini, martinit. Valikus oli veel ka õlu, mahl, vesi. Siinne toidukultuuri ja söömise elamus on tõesti maksimaalne. 

Kahtlemata tuli uuesti juustuvoor, kust pärast natuke pikemalt mõtlemist ma ikkagi osa võtsin. Eelmisel päeval poes käies avastasin ma juustu "La vache qui rit", mis on vist paratamatult igasse eestikeelsesse (võib-olla ka prantusekeelsesse) prantsuse keele õpikusse sisse kodeeritud. Chefilt sain teada, et need ongi täpsemalt lastele mõeldud, et neid juustuga harjutada. Sama eesmärgiga on ka väikesed ringikujulised punased Babybell's juustud. Täna olid valikus veel juust Blue, Rouy, mis on jätkuvalt mu lemmikutes koos kitsejuustuga, mida oli jällegi kaks erinevat, ja Petit Brie, mis tegelikult polegi nii väike, kui nimi lubab.

Magustoiduks tegi Philippe meile uhke pirnikompoti koos jäätise, vahukoore ja šokolaadisiirupiga desserti. Jumalik.

 Õhtu lõppes NCIS hooaja viimase osa vaatamisega, mis oli topelt tõlgitud. Nii dubleeritud, subteeritud. Mis me rikastest räägime.

Prantsusmaa 3.päev

Ärkasime 9 -10 ajal. Ilm polnud enam sugugi päikseline, kuid vihma ka ei sadanud. Kõht oli jälle tühi. Ilmselgelt viis tee jälle külmkapi kallale. Paar võileiba lahendas olukorra. Rääkisime niisama juttu ja otsustasime siis minna siinset maaelu vaatama. Tee väikeste majakeste vahelt üles mäepealsele ning sealt edasi juba metsade ja põldude vahele. Väljas ei olnud külm. Imeilus on siin, põllud vahelduvad rapsi, maisi ja muu teraviljapõldudega. Vaadet rikkusid vaid üle põldude minevad elektriliinid.

Olime ikka korralikult paar tundi oma väikesel ringreisil. Rüüstasime rapsipõlde, ega see kerge olnud - taimede vahele pugeda. Mõned "kohustuslikud" pildid tuleb ju ometi teha =) Niisiis,  kõrval võib näha pilti nimega "Rapsiamps". Põldude vahel oli palju erinevaid  teid, millel me seiklesime.

Korduvalt sai arutatud, mis, kus kohast täpselt tuleks tagasi minna - pärast rohelist, enne kollast põldu poleks olnud just kõige parem variant, kuid ka see sai variandiks =D Kohtasime veel lepatriinusid, klõpsutasin, läksime edasi. Kuni märkasin üht ämblikuvõrku rohu sees,  vihmapiiskasid täis ja meenutas küljelt mõnusat võrkkiike. Pikemal vaatlusel selgus, et sinna oli äraeksinud üks lendmutukas, kes agaralt seal sabistas. Mõtlesin, kui suur tõenäosus on, et üks inimene satub sinna just sellel samal hetkel, keset pärapõrgut, et seda olevust sealt päästa. Tuleb ja kukub pildistama, ei mingit abi. Jõudsime järeldusele, et küllap oli see looduse valik, mis ta sinna ämblikuvõrku agooniasse viis. Paratamatult tuli mulle meelde Liisu arutelu kala suitsiidi kohta. Millised paralleelid. 

Läksime edasi ja jõudsime ühe mõnusa viinamarjaistanduse juurde, millel oli uduselt, aga piisavalt selgelt silt - propriéte privée. Väravad olid avatud ja kuna see oli in the middle of nowhere, siis polnud ka põhjust sinna mitte minna. Kasvuala polnud just väga lai, pigem pikk. Aga ega me sealgi nii väga pikalt peatunud. Pärast pikka ringi jõudsime endale üllatuslikult tagasi peaaegu samasse kohta, kust alustasime.


Mõtlesin veel, et lähme teeme visiidi Houx kodukanadele, kes ühes aias pidevalt ringi kaagutavad, kuid mõttest ma siiski kaugemale ei jõudnud. Tulime tagasi, ja pärast tervisejooksu otsustas ka Mattias ratta selga istuda. Ilmselgelt sobis ratas talle kui valatult. 

Läksime tuppa, sõime ja kuna päevane uni on olnud meie puhkuse lahutamatu osa, siis ei olnud ka tänane päev erand.

Õhtul sõime kartuliahjuvormi ja vaatasime filmi "Chronicle". Film oli üpris õõvastav, aga siiski huvitav jälgida. Tegemist ei olnud niivõrd õudusfilmiga, kui ulmega. Hetkel on jogurt söömisel ja mõtted unel.

Prantsusmaa

1. päev
Hommikul ärkasime 5:30, sest vaja oli ära viia loomingupäevik. Maganud olime vaid paar-kolm tundi, sest ma lõpetasin oma päevikut sündmuste ja esinemiste täitmisega ja Mattias jõudis ka hiljem koju. Niisiis pärast kuut jõudsime Kadri juurde, kes tuli ka vapralt varahommikul päevikut vastu võtma. Suured tänud! Jõudsime turusse tagasi, võtsime siis ülevalt kohvrid ja läksime Hedi ja Philippe'iga takso peale ning lennuki peale minek. Check-in oli juba tehtud, andsime kohvrid ära ja läksime turvakontrolli. Pole vist kunagi piiksunud nii, et üle kontrollitaks. Ütleme nii, et sellist kontrolli ei oodanud =D

Läksime vahemaandumisega Helsinkis, 8:25 lahkus lend Tallinnast, 11:30 olime juba Charles de Gaulle'i lennujaamas. Meid ootasid juba eriti aktiivsed taksojuhid, kes teenust pakkusid. Muidugi polnud tegemist ametliku taksoga. Selgus, et taksot sõidetakse ka mootorratastega, mis oli minu jaoks suhteliselt ulme. Ilm oli vapustavalt soe, 22 kraadi, ei mingeid kardigane enam. Vastu tuli meile Philippe'i vend Patrick, kes viis meid läbi lehtedes metsa ja rapsipõldude enda väikesesse külla, mis on oluliselt suurem kui Houx tegelikult. Väga mõnus kodu oli neil, ei saa jätta mainimata ka kolme jalaga kassi, olevat auto alla jäänud =( aga äärmiselt laisk tegelane - ainult peesitas ja lasi end sügada.

Varsti liikusime edasi, paar tundi sõitu Houx -sse. Maja on sama muinasjutuline, kui oli eelmine kord. Tegime kella neljase lõuna = pitsa, väike uinak ja läksime poodi kõike vajalikku ostma. Kokku käisime siis kahes poes..
Tagasi jõudes panime asjad ära, pakkisime lahti ja niisama asjatasime, ilm muutus halvaks - hakkas sadama. Kella 20 paiku hakkasime sööma. Meiega oli ühinenud ka Philippe teine vend Christoph. Alustasime aperatiividega - väikesed ringikujulised saiakesed tadžiki kastme ja lõhepasteediga, mille juures olid veel pistaatsiapähklid ja krõpsud ja loomulikult vein ja siider ja ka õlu. Tip:  Vein ega muu aperatiivi juurde käiv jook ei tohiks olla magus, sest magus kaotab maitsemeeled.

Võib arvata, et sellest sai juba kõht pooltäis. Jätkasime suure laua taga põhieinega - pardifilee, friikartulid, andiivid + special kaste, teraline(väga oluline märge) sinep.

Kokandus nõuanne: parti ei tohi lõpuni valmis küpsetada.

Sellele järgnes juustuvalik: 1 Brie, Rouy- oranži kattega juust, mis on ikka veel superhea, ja kaks kitsejuustu.
Saiaga tehakse taldrik toidust puhtaks st. muuhulgas ka, et toit oli väga hea. Iga juustu jaoks peaks idaalolukorras olema erinev nuga. Muidu tuleb nuga aga saia vastu puhtaks teha ja siis teise juustu kallale asuda ;) Kõht oli veel rohkem täis, aga see ei tähendanud, et toidukorrad läbi oleks - magustoiduks oli õunakook, mis oli ka delicieux! Ja siis oli magama minek. Ehtne sumoks valmistumine - sööd ja magad.

2. päev

Ärkasin ise juba varakult 8-9 paiku, kuid lebotasime ikka 11-ni. Ilm oli ennustatavast oluliselt parem, päike paistis, varjus oli 14 kraadi, päikese käes tuli vast 20 ikka ära. Minu ja Mattiase jaoks täielik suvi, Philippe lesis koos tumedate riietega lamamistoolil ja nautis, prantslaste jaoks on järelikult külm, hmm..

Umbes kella 14 ajal oli lõuna. Tassisime terrassile lauad ja toolid. Tegime grilli: sealiha ja vorstikesi. Philippe tegi järjekordselt ülimalt hea salati ja veel teise koos andiivide ja tomatiga, millele sai juurde lisada vinegretti, muidugi järgnes veel juustuvoor. Sellega me seekord piirdusime. Aega oli üsna mõnusalt - lugesin aknalaulal, võtsin päikest, astusin paljajalu rohu sisse ja kui poeetiliseks minna, nuusutasin selle suve sooja hurmavat lõhna. Sääski prantsusmaal veel ei eksisteeri. Puhkus...

Õhtusöök, alustasime 21 paiku lõpetasime umbes pool üksteist. Arvestame, et siin on tund maas, ehk siis kell oleks Eestis 23.30 olnud. Sõime pastat bolognese kastmega ja ise tehtud leivaga. Juurde oli veel kaks roosat veini =) Juustud. Oleks veel kooki ka pakutud, aga kõht oli juba liiga täis. Tuleb ehk väike lugemine ja magamaminek =)