Eilne päev oli sama rahulik kui eelmised. Sõime hommikul võileibu ja kooki. Käisime lähimas linnas Maintenonis. Kõik on väga sõbralikud. Vabandavad, kui tahavad mööduda, olgugi et vaheks on vaevalt pool meetrit. Palju sellist käitumist võib kohata Eestis? Maintenoni apteegis, kust meil oli vaja läbi minna, oli üks vuntsis, väga muhe onu. Rääkis aktiivselt ja lahedalt, vabalt, teadis täpselt, mida vaja, kui öeldi vaid nimi. Vägev või siis võimas oleks asjakohane sõna. ;) Mõnus on see, et inimestel ei ole kuskile kiiret, kõik räägivad omavahel juttu. Oodatakse rahulikult järjekorras, see on selge, et pärast teisi on sinu kord ja ei kisendata "Kas juba kiiremini ei saa?".
Päev oli suhteliselt päikseline, päike võttis hästi. Sai tiba loetud ja niisama oldud, päikese käes peesitatud. Õhtusöögiks tegime grilli ja vorste. Lisaks olid veel friikartulid ja salat.
Huvitav ja ka Eestist erinev on see, et absoluutselt puuduvad lihadel marinaadid. Liha müüakse suurtes plastpakkides, et korraga saad kohe pool kilo plastikut lisaks toidule kaasa. Samuti ei toimu siin prügi sorteerimist - st. see sorteeritakse prügijaamades, aga et ise sorteerida, tuleb peale maksta. Motiveeriv lahendus. Ka pudelite sorteerimist pole, arvatakse, et seda pole mõtet tegema hakata, sest nagunii keegi seda ei teeks.
Mis ma siis veel teada sain? Seda, et tööd on raske leida. Paljud firmad võtavad töötajaid katseajale ning katseaja lõpus lasevad lahti ja võtavad uue, et ei peaks kõrgemat palka maksma kui trainee. Soovijate hulk on lihtsalt tohutult suur. Eelkõige on nendeks muidugi noored, kes lõpetavad kooli ja kellel on tööd vaja. Probleemiks on muidugi see, et paljud neist siiski ei lähe ülikooli. Mitme tööpakkujad aga saavad võtta või võtavadki katseajale ainult teatud nn. kaardiga, mis tõendab, et sa parasjagu õpid.
Kui sul seda pole, on aga lahendus teha kõnesid koolidesse. Tavalised koolid ei pruugi nõus olla sellise pettusega, valikus on seega privaatkoolid. Küsitakse, mis töö, kuhu, kui kauaks, 900 eurot. Üheksasada eurot?? See on ju sulaselge röövimine, kui su palgaks ongi 800 eurot kuus. Pähe saab loomulikult see, kes tööd otsib, sest kõik teised võtavad töövõtja pealt vahelt. Kasu on töövõtjale vaid nii palju, et saab CV-s ühe töökoha juurde märkida. Halb märk on muidugi, kui sul katseajaga töid palju saab. Tekib küsimus, miks? Samad probleemid võivad tekkida ka inimestel, kes juba on diplomeeritud, ka mitmekordselt.
Samas lapsehoidjatel on väga hea töötada. Siin on muidugi ka mõned punktid, mis tuleks täita:
- Enam paraku ei saa omavoliliselt hakata au pair'iks.
- Sul peab olema vastav kvalifikatsioon.
- Sul peab olema vastav maja, mis oleks igati sobiv laste hooldamiseks.
- Soovitatavalt oma auto.
- Kindlasti on neid veel.
See pole kuigi keeruline, kuid raha kõige omamiseks on juba eelnevalt vaja.
Lasteaedade/ sõimede järjekorrad on väga pikad. Lasteaiakoha peab panema kinni juba 4-5 aastat enne lapse sündimist. Planeerimise rõõmud. Samas on ka 3-4aastaseid, kes pole siiani rühmadesse saanud. Siin teevadki juba oma töö lapsehoidjad. Ühe lapse hoidmine kuus teeb 600+ eurot, so. neljal päeval nädalas. Seega, kui peres on 3-4 last teeb see ligikaudselt 2000 eurot kuus. Ulmelised summad, aga lapsi järelvalveta jätta ei saa.
Samuti pole Prantsusmaal sellist luksust nagu emapalk ja töölt kõrvale jäämise võimalus kolmeks aastaks, kus firma peab hoidma vakantset kohta või asendaja töökohalt vabastama. Seega Prantsusmaal minnakse tööle juba siis, kui laps on pooleaastane. Võimalus on muidugi jääda oma last hoidma, aga selle võrra võid ja enamjaolt kaotadki oma töö.
Tänane päev algas kell 9. Kook hommikusöögiks ja kõht jälle täis. Täna me vist üle tunni ajast vahet söömises ei jätnud. Valikus oli lihtsalt nii palju juustu, et seda pole saanud kuidagi kahe toidukorra peale jagada. Lõunaks tegime eilset grilli ja kartulivormi. Vaatasime filmi Johnny English Reborn. Võib öelda, et see oli vaimukas. Pidavat olema parem kui esimene. Selle koha pealt võib keegi teine sõna võtta. Ilmast rääkides, siis sadas ja ei sadanud vaheldumisi. Tee jõudis pidevalt vaevalt kuivada, kui uuesti hakkas kallama.
Väga uhke õhtusöök oli - alustasime täna jälle aperatiividega. Seekord olid lisaks eelmistele juures veel miniaperatiivjuustud nelja erineva maitsega: basiilik, grillitud kana, anšooviste ja oliividega ning veel üks, mida ma ei suuda hetkel meenutada. Niisiis, jätkasime ühe hispaania rahvussöögiga - baiella. See koosneb väga mitmest osast: riis, liha, mereannid, sealhulgas ka pisikesed octopus'id. Superhea oli taaskord. Jõime juurde roosat veini, martinit. Valikus oli veel ka õlu, mahl, vesi. Siinne toidukultuuri ja söömise elamus on tõesti maksimaalne.
Kahtlemata tuli uuesti juustuvoor, kust pärast natuke pikemalt mõtlemist ma ikkagi osa võtsin. Eelmisel päeval poes käies avastasin ma juustu "La vache qui rit", mis on vist paratamatult igasse eestikeelsesse (võib-olla ka prantusekeelsesse) prantsuse keele õpikusse sisse kodeeritud. Chefilt sain teada, et need ongi täpsemalt lastele mõeldud, et neid juustuga harjutada. Sama eesmärgiga on ka väikesed ringikujulised punased Babybell's juustud. Täna olid valikus veel juust Blue, Rouy, mis on jätkuvalt mu lemmikutes koos kitsejuustuga, mida oli jällegi kaks erinevat, ja Petit Brie, mis tegelikult polegi nii väike, kui nimi lubab.
Magustoiduks tegi Philippe meile uhke pirnikompoti koos jäätise, vahukoore ja šokolaadisiirupiga desserti. Jumalik.
Õhtu lõppes NCIS hooaja viimase osa vaatamisega, mis oli topelt tõlgitud. Nii dubleeritud, subteeritud. Mis me rikastest räägime.
No comments:
Post a Comment