Prantsusmaa 3.päev

Ärkasime 9 -10 ajal. Ilm polnud enam sugugi päikseline, kuid vihma ka ei sadanud. Kõht oli jälle tühi. Ilmselgelt viis tee jälle külmkapi kallale. Paar võileiba lahendas olukorra. Rääkisime niisama juttu ja otsustasime siis minna siinset maaelu vaatama. Tee väikeste majakeste vahelt üles mäepealsele ning sealt edasi juba metsade ja põldude vahele. Väljas ei olnud külm. Imeilus on siin, põllud vahelduvad rapsi, maisi ja muu teraviljapõldudega. Vaadet rikkusid vaid üle põldude minevad elektriliinid.

Olime ikka korralikult paar tundi oma väikesel ringreisil. Rüüstasime rapsipõlde, ega see kerge olnud - taimede vahele pugeda. Mõned "kohustuslikud" pildid tuleb ju ometi teha =) Niisiis,  kõrval võib näha pilti nimega "Rapsiamps". Põldude vahel oli palju erinevaid  teid, millel me seiklesime.

Korduvalt sai arutatud, mis, kus kohast täpselt tuleks tagasi minna - pärast rohelist, enne kollast põldu poleks olnud just kõige parem variant, kuid ka see sai variandiks =D Kohtasime veel lepatriinusid, klõpsutasin, läksime edasi. Kuni märkasin üht ämblikuvõrku rohu sees,  vihmapiiskasid täis ja meenutas küljelt mõnusat võrkkiike. Pikemal vaatlusel selgus, et sinna oli äraeksinud üks lendmutukas, kes agaralt seal sabistas. Mõtlesin, kui suur tõenäosus on, et üks inimene satub sinna just sellel samal hetkel, keset pärapõrgut, et seda olevust sealt päästa. Tuleb ja kukub pildistama, ei mingit abi. Jõudsime järeldusele, et küllap oli see looduse valik, mis ta sinna ämblikuvõrku agooniasse viis. Paratamatult tuli mulle meelde Liisu arutelu kala suitsiidi kohta. Millised paralleelid. 

Läksime edasi ja jõudsime ühe mõnusa viinamarjaistanduse juurde, millel oli uduselt, aga piisavalt selgelt silt - propriéte privée. Väravad olid avatud ja kuna see oli in the middle of nowhere, siis polnud ka põhjust sinna mitte minna. Kasvuala polnud just väga lai, pigem pikk. Aga ega me sealgi nii väga pikalt peatunud. Pärast pikka ringi jõudsime endale üllatuslikult tagasi peaaegu samasse kohta, kust alustasime.


Mõtlesin veel, et lähme teeme visiidi Houx kodukanadele, kes ühes aias pidevalt ringi kaagutavad, kuid mõttest ma siiski kaugemale ei jõudnud. Tulime tagasi, ja pärast tervisejooksu otsustas ka Mattias ratta selga istuda. Ilmselgelt sobis ratas talle kui valatult. 

Läksime tuppa, sõime ja kuna päevane uni on olnud meie puhkuse lahutamatu osa, siis ei olnud ka tänane päev erand.

Õhtul sõime kartuliahjuvormi ja vaatasime filmi "Chronicle". Film oli üpris õõvastav, aga siiski huvitav jälgida. Tegemist ei olnud niivõrd õudusfilmiga, kui ulmega. Hetkel on jogurt söömisel ja mõtted unel.