Raju

Laupäev, 6.06.2015

Ikka veel töötud, aga läksime Connoriga San Diego peale sõitma, Sunset Cliffs, Torrey Pines, Coronado Island ja veel igasugused mõnusad kohad said vaadatud. Varsti lähme võib-olla matkama/ronima ka. Torrey Pines’ist üles minnes pidi vägev vaade olema. Khuul.

Auto hakkas miskit jukerdama ja olime kella 16ks kodus tagasi. Sõime ja valmistusime oma esimeseks USA houspartyks.

Kadri ja Kati said hilise teavituse, et peavad minema teise kohta proovipäevale ja ei saagi tulla peole L

Pidu pidi hakkama kell 5pm. Meie siis läksime Heleni ja Merliga. Jõudsime oma sihtpunkti kell 19, Hornblend 1819.

Muusika kõva lounge, seisime #1 üksuse ukse juures ja mõtlesime, et mis siis peale hakkame, sest teadsime ainult ühte tüüpi, kellega tutvusime juhuslikult Kadriga siis, kui ületänava korterit vaatamas käisime.

(Vahepala: Alan tuli lihtsalt vastasmaja naabriga rääkima, et waazap ja siis suure hooga said numbrid ka vahetatud, kuna Alan lubas ka aidata meil korterit leida. Siis istusme selle alumise korruse naabri pool all ja ootasime maja omanikku, Luke’i, kes pidi 15-20 pärast jõudma. Saime vaadatud, aga kuna omanik ise elas tegelikult kohe kõrval korteris, siis ei oleks olnud kuidagi võimalik ära mahutada 8 inimest sinna nii, et keegi aru ei saa.)

Siis tuli üks tüdruk, Mel, ukse peale uurima ja ütlesime, et oleme Alani tuttavad(mille peale ta oli päris segaduses) ja tulime germans Go away partyle. Selge. Liikusime edasi pisikesse tagahoovi, kus oli ka teine korteri omanik Antonia(Tony). Tutvustus oli päris hea „Hey guys, here are my awesome friends (whos names I don’t even know). Lõpuks ilmus kuskilt Alan ka välja. Alguses olid mõned õlled ja suhteliselt halb algus, sest kedagi me ei teadnud ja suht lamp oleks olnud minna rääkima. Aga tüüpiline ameerika barbeque burgerite ja hot dogidega + salat ja kastmed! Alan ütles, et praegu ongi veel vaikne, aga siis hiljem läheb käest ära.

Jep, poleks arvanud. Inimesi tuli kogu aeg juurde, kella 20ajal oli seal juba umbes 30 inimest. Umbes kell 23 ajal kolisime #1 üle #2 üksusesse(boksmaja, ühine tagaaed) ja pidu läks käima,

klubimuusika pandi põhja, kanepist ei maksa rääkida, seda teeb siin ilmselt iga teine sandiegolane. Välja võeti pangakaart ja taldrik, koka otse köögilaual. Lihtsalt huvitav oli jälgida kõike seda ulmet, mis ümberringi toimus. Ainult filmis. Siiani ei usu seda kõike. Siis need kahe ja üle meetrised, keda ma arvasin olevat korvpallurid, olid kõik hoopis poksijad, neid oli oma 10 seal vähemalt. Samuti ühines meiega Jeff ( nende coach, jiujitsu master!). Merli suutis  poisse oma taipoksi oskustega šokeerida. Ka meid :D 

Palju juttu ja tutvustamist, miks me siin oleme, mida teeme, kauaks jääme ja et San Diego on ikka parim koht kuhu tulla suveks. Samuti 4.juuli tuleb kindlasti tulla Pacific Beachil. Sai räägitud tööst ja juurde mingeid reference’ ja üldse palju uusi tutvusi.

Ühe ajal oli plaan edasi mina Jeffi poole downtowni ja siis edasi kuskile klubisse. Mõtlesime, et lähme koju, aga Alan veenas meid lõpuks siiski minema korra vaatama, milline see Jeffi kodu ikkagi on. Alles siis kui me sinna jõudsime, jõudis mulle kohale, et see on Jeff Glover ( da faak, täiesti hull pidu). Tüüp elab ühe klubi peal, läksime teisele korrusele, võiks öelda, et korter oli veel täiesti ehitamisjärgus, istusime ühe koridori lõppu mingisse tuppa maha. Kõrvainfektsiooniga suur kuts jalutas ka ringi.

Suhteliselt kohe läksime siiski alla õue tagasi ja vaatasime kõrvale klubisse, kuhu saime lihtsalt niisama sisse(yep, they’re The Upstairs people, yeahyeah, go on, go on), järjekorrast hoolimata(mis oli peaaegu olematu, aga siiski) ja ei mingeid dokumente. Ilmselgelt veits privilegeeritud tunne. Teiselt poolt sai välja, õue, seal oli eraldi ala ja veel katuseala ja tehnika taga omakorda väike rularamp, kus Jeff mingeid trikke tegi. Rahvast oli vähe ja muss(roosadelühikeste juustega DJ) mängis veel ainult kella 2ni. Võtsime oma Sidecari ja tulime koju ära. What a night?!